Põllumehena olen siiani müünud oma vilja terana – samas räägitakse järjest rohkem väärindamise vajadusest. Rumal oleks müüa tooraine töötlemata maha. Seetõttu mõtlesin: kui keeruline see ikka saab olla – kasvatad nisu, jahvatad ära ja õnn õuel?
Külvamise ja koristamise vahele jäi 341 päeva (07.09.2024 – 14.08.2025) ning sel ajal tegin põllul 20 töökäiku. Jah – tõesti, mitu korda pidin traktori või kombainiga põllule tulema, et vili jahu kõlbulikuks saada.
Nisust jahu saamise protsess veel kestab – aga jahu saab juba ette tellida!
Leia jahu epoest!
Toidukõlbuliku nisu kasvatamine on tegelikult päris keeruline protsess, mille igas etapis võib suurim aktsionär – ilmastik – asja rikkuda. Aga kuidas see kõik siis reaalselt juhtus?
Sordivalik – Loomulikult oli vaja talinisu sorti, millel on vajalikud omadused juba eos, nii et sellest saaks õigete võtetega jahuks kõlbulik teravili. Minu valikuks sai „Perenaise“. Miks? Sest tahtsin tunnustada meie tublisid sordiaretajaid. Selline valik kannab sümboolset tähendust: eesti põllumees kasvatab eesti mullas eesti sorti. Lõpuks tahtsin ka ise näha, kas „Perenaise“ on tõesti nii hea kui brošüür lubab.y
Põllu valik – Valisin põllu, mis oli terve aasta olnud ristiku all „puhkamas“. Ristik annab mulda lämmastikku, mis on väga oluline korraliku taimestiku ja terakvaliteedi saavutamiseks. Seega läksin nö kindla peale välja — et mineraalväetise kõrval oleks põllu poolne tugi ka olemas.
Külvamine – „Perenaise“ külvasin maha 07.09.2024 — optimaalsest ajast pisut varem (optimaalne aeg 10.09–25.09). Kuna muud tööd ja põllud ootasid samuti oma järge, otsustasin varem külvata. Sügise ilmastikku ei oska kunagi ette ennustada, ja oluline oli, et taimik kasvaks piisavalt tugevaks, et talv üle elada.
Makroväetamine – „Perenaise“ ei ole väga saagikas sort — 10 t/ha ei ole realistlik. Pigem ca 5-6 t/ha. Seepärast panin põllule just nii palju toitaineid, et ma ei viiks sealt rohkem ära, kui olin sinna pannud – piisavalt fosforit ja kaaliumit.
Mikroväetamine – Mikroelemendid nagu tsink, vask ja väävel on kvaliteetse toidunisu kasvatamiseks olulised. Võtsin taimemahla proove, mis näitasid mõnede elementide puudust, ja lisasin neid pritsiga. See on hea meeldetuletus, et pritsimine ei tähenda alati taimekaitset – vahel tähendab see vaid toitainete lisamist.
Lämmastikväetamine – Lämmastikväetamine – Kõige tähtsam väetamine, kokku andsin 175 kg/ha lämmastiku, sellest 155 kg/ha kevadel. Ütleme nii, et saagisortide puhul tähendab see normaalsete kasvutingimuste puhul saaki, mis algab vähemalt numbriga 7 kui mitte 8 ja sealt veelgi edasi. Teisalt oli minu eesmärk I klassi toidunisu ja seetõttu andsin sellise lämmastiku koguse koos väävliga kvaliteedi saavutamiseks. Tavaliselt suur saak=madal kvaliteet kuna lämmastiku jääb puudu. Mina uskusin, et tuleb „Perenaise“ kohta üle keskmise saak ja samas ei soovinud ka kvaliteedis kaotada, nii ma selle 175 kg/ha kogemuste/kõhutunde/mõõtmiste pealt ka piiriks seadsin.
Taimekaitse – See oli paras väljakutse. Kasvuhooaeg oli üllatavalt niiske ja parasjagu soe, mis tähendas, et kasvasid umbrohud ja levisid haigused.
Näiteks hakkas põllul vohama võilill, mis tarbib umbrohuna suure hulga vett ja toitaineid – just seda, mida ma vajasin nisule. Seetõttu pidin tegema ühe umbrohutõrje rohkem kui tavaliselt.
Fungitsiidide kasutus oli samuti tavapärasest suurem — kahe asemel kolm ringi. Pikk sügis tõi kaasa pruunrooste laigud, ja kuna ilmastik näis haiguse levikut jätkuvalt sobivat, tegin esimese ravi veel enne talve. Kevadel tegin kaks uut ringi, kasutades tavapärasest suuremaid norme, sest ilmastik soosis haiguste arengut. Kui haigused oleksid saanud areneda, oleks nisu kvaliteet hakanud kannatama. Algul soovitati mul teha veel kolmas fungitsiiditõrje suvel, õitsemise ajal- kuid otsustasin riski võtta, kuna taimik tundus terve ning lootsin, et küll “Perenaise” selle üle elab.
Koristamine – Toiduklassi talinisu on ülikapriisne vihmade suhtes. Üks mitmetunnine sadu ning sinu I klassi toidunisu võib langeda mitme kvaliteediklassi võrra ning saada määratud söödanisuks. Nisu kvaliteeti halvendab eelkõige langemisarvu vähenemine – langemisarv näitab amülaasi aktiivsust, mis omakorda mõjutab taina elastsust. Kõrge langemisarv (üle 270 sek) on I klassi toidunisu tunnus. Seetõttu jälgisin pidevalt, et põldu ei koristataks liiga vara – aga samas ei jääks põld vihma kätte.
Kuivatamine – Kuna see oli minu jaoks tähtis projekt, kuivatasingi ja sorteerisin nisu oma kuivatis. Toidunisu puhul tuleb jälgida, et terade temperatuur ei ületaks 55 °C, sest muidu võib tekkida kvaliteedikadu.
See oli päris korralik katsumus – eks ole? Aga õnneks läks kõik hästi. Esimesed ja ka hilisemad analüüsid näitasid, et olin saanud I klassi toidunisu ja tulemused olid järgmised:
- Proteiin: 15,4 %
- Kleepvalk: 33,9 %
- Prügi: 0,2 %
- Mahukaal: 775 g/l
- Tuulekaer: 0 tera/kg
- Niiskus: 13,9 %
- Kasvamaläinud: 0 %
- Tungaltera ja kõvanõgi: 0 %
- Fusarioossed terad: 0 %
- Langemisarv: 375 sek
Kuigi teised näitajad olid korralikult üle I klassi lävendi, oli mahukaal napilt üle — nõutud on vähemalt 770 g/l. Saagikus jäi alla ootuste: 4,41 t/ha, mis antud lämmastikukoguse juures ja põllupilti arvestades oli alla arvestuse. Siiski – kasvuhooaeg oli erakordselt niiske ja teised, tunduvalt saagikamad sordid kannatasid liigniiskust isegi halvemini: saagid olid sarnased ning kvaliteet mõnel juhul isegi mitte söödanisu vääriline.
Nisu oli kuivatatud ja kotti pandud – aeg oli sõita Koksvere Veskisse ja see nisu lõpuks „põskepistetavaks“ teha. Minu jaoks oli väga huvitav näha, kuidas töö ja vaev muutuvad jahuks.
Loodetavasti kõnetas sind see lugu ning oled valmis ka ise selle jahu ära proovima. Jahu, mille kvaliteedis võid kindel olla ning mille lugu on üks Eesti põllumees algusest peale jutustanud.
