Eellugu
Kui müügimees Tõnis mulle helistas (muide hiljem silmast silma kohtudes ütles ta, et hea on kohtuda kultuurse nimega inimesega 😊) oli minu sinine valgete ratastega traktor otsustanud, et tema tagumisi aisasi enam ei liiguta. Mul oli just vajalik enne vihma talirapsi maad ette harida ja arusaadavalt olin ma frustreeritud.
Selle frustratsiooni elasin ma välja sotsiaalmeedias ja nagu filmis korjas selle võimaluse üles Agrilandi meeskond ja oli valmis kohe pakkuma mulle Fendti proovida. Selleks ajaks oli mul küll hea sõbraga juba räägitud ning traktor juba laenatud. Jäi jutt, et räägime augustikuu keskpaigas-lõpupoole uuesti. Vahepeal jõudsid konkurendid suunamudijad juba ette ja traktor rändas mõneks ajaks teise Eesti otsa. Siiski tuli ühel septembrikuu alguse esmaspäeva õhtul kõne, et traktor jõuab teisipäeval minu juurde.
Ta on kohal
Suurepärane, mul on vaja tõmmata 6m tüükultivaatorit põldudel, mida ma harisin liiga märjalt (loe: kummipulk võiks hammaste vahel olla) ning külvata 12ha peale hübriidnisu katselapid. Saab proovida traktorit päris halbades tingimustes ning samuti palju sisse välja käia, GPSi kasutada ja põlluotsa automaatika proovile panna.
Kuna mul on silmad ja ma pilte olen vaadanud ning samuti mõnes pisut kaasa sõitnud, siis traktori kohale jõudes ei osanud muud konstanteerida, kui et „paistab sama nägus kui brošüüris :D“
Marko (tooteesitleja) näitas mulle, kuidas asjad toimivad, kuidas sõita, kuidas kolme ekraani vahel žongleerida, kuidas mitte rahulduda lihtlabase AB joonega, kuidas importida-eksportida, kuidas masin võiks minult osa tööd enda kanda võtta jne.
Mehed läinud, kiirustasin ise veel väetist külvama teise traktoriga, aga seda ma tegin ilmselge kahjutundega, sest oleks tahtnud kohe 66,1 kilomeetrit tunnis põllule uhada (ametlikult sõitsin loomulikult järelveetava haakeriistaga 25 kilomeetrit tunnis) tüüd kultiveerima.
Esimene mulje
OJAAAA, see on tase. SEE ON TASE! Ma olin sõitnud 100m kui sain aru, et ma sõidan pilvega. See traktor on lihtsalt niivõrd pehme ja samal ajal konkreetne, et pidin ikka natuke silmi hõõruma, mõistmaks, et see on sama tee, kus üks minu isiklik traktor kipub toolist sind välja viskama, aga Fendtis vaid kerge õõtsumine…
Okei, Tõnis hoia nüüd end tagasi. Tee peal hea, aga kuumaastikku meenutaval põllul ei saa see pidu ju ometi jätkuda? Sai küll, jätkus lausa niimoodi, et klubi omanik otsustas, et kõik joogid on tasuta 😀 Ehk ka põllul kerge õõtsumine vaid jätkus. Mina ei tea, mis must maagia seal toimib, aga see on tõestus, et saab teha pehme traktori küll, isegi masinast, mille tühimass on 9 tonni ringi.
Pehmelt läheb, aga vähe veab?
Ma ei peatu siin Fendti astmevabal käigukastil, sest siin pole peaaegu millestki enam rääkida, kui tegemist on põhimõtteliselt traktori astmevaba käigukasti leiutajaga. Jah, see töötas nii, et ma ei pannud isegi tähele, kas miskit on veel mootori ja rataste vahel. Ainuke väike mõte on see, et käigukastil on neli erinevat režiimi – ehk kui järsku toimub aeglustamine ja kiirendamine. Esimene aste oli liiga pehme, teine aste natuke liiga tormakas, 1. ja 2. astme vahele oleks veel üks režiim ära kulunud.
Minu peamiseks ja ainukeseks mullaharimisagregaadiks on Horsch Terrano 6FX ametliku jõuvajadusega 240-360hj. Minu 240hj astmevaba traktor veab seda ca 7kmh, astmevaba 6250R kuskil 9kmh ja Fendt tegi seda 10kmh. Ehk need 300hj olid kenasti kasutuses ja midagi väga üle ei jäänud.
Kuid üks tähtis asi selle juures on mugavus ja millise pöörde juures vedu toimub.
Kui olete tüükultivaatoriga kokku puutunud, siis iga kivi või raskem koht võib anda päris korralike lööke traktorile, mis kanduvad väga otseselt juhile kabiini üle. Kui on kivine põld, siis on päris vastik kui iga salakivi tõttu rakendunud kivikaitse sulle paraja maksahaagi virutab. Igatahes 728 üllatas ka sellega, et taga toimuv ei mõjutanud väga palju kabiinis olijat.
Peamine vedu toimus 1400-1500 pöörde juures ehk mootor müdises vaikselt ning jõuülekandes miskit väga kriipivat kõrva ei hakanud.
Muide Fendtil puudub neliveo nupp ehk traktor ise vaatab ja suunab kuhu jõudu parasjagu vaja ning rakendab vajadusel nelivedu. Sellega seoses, raske veo puhul oli pisut tunda kui tõstsid tüükultivaatori üles, et mingi kerge tümps käis esiotsast läbi, kas siduri lahtiühendamisest?! Külviku puhul ma seda küll ei tundnud, aga seal oli tegemist pigem kerge veoga ka.
Selle jõu suunamise koha pealt on sellel traktoril veel üks hea omadus – ta pöörab väga, väga hästi. Osalt tänu mustale maagiale, kus välimist ratast kiirendatakse – ehk pööre toimub järsemalt. Kuidas see täpselt toimib? Ei tea! Kas enne võsa pööras vabalt ära? Igatahes!
Kabiin, töökoht, kontor, lesila?
Minule usaldatud 3 päeva ja 25 töötunni jooksul ma ilmselgelt kõiki traktori võimalusi ära ei suutnud kasutada, heal juhul 25%. Igat masti konfigureerimisvõimalusi on mustmiljon. Kui pisut vaeva näha, siis on arvatavasti võimalik, et 728 laulab sulle sünnipäevalaulu ja valmistab sefiiritordi.
Ja siit ka mõttekoht – ostes täisvarustuses traktori, ole hea inimene ja kuula, mida sulle räägitakse nendest võimalustest. Traktorijuhi elu on võimalik väga lihtsaks teha väga vähese vaevaga. Töö saab parem. Elu saab parem. Kõigil on parem.
RTK GPS ning selle kasutusloogika said üsna kiirelt selgeks ja taas on võimalusi erinevate joonte loomiseks väga palju. Sa ei peakski põhimõtteliselt rooli puutuma, kui need kõik kasutusele võtad. Automaatse pööramise sain põhimõtteliselt tööle, aga mul oli liiga vähe aega, et seda korralikult seadistada. Selle toimimise kohta ei saa ma põhjapanevaid järeldusi teha.
Kabiini sisemus ja materjalid meeldisid mulle väga. Eriti peened olid juhtnupud, mis on tegelikult pisikesed ekraanid – muudad nupu otstarvet, muutub ka selle nupu sümbol.
Ainuke probleem selle kabiiniga on see, et ta on pisut ahtake. Ma kurtsin seda ka Valtra puhul ja kuna tegemist on sama korporatsiooni traktoriga, siis jäi ka siin pisut pisut ahistav tunne. Juhi jaoks on ruumi tegelikult küll ning panipaiku, aga ma oleks soovinud rohkem õhku enda ümber…(esimese maailma probleemid)
Muide, sisse ja välja käimist hõlbustab ikka väga korralik lossi mõõtu trepp kuhu paar turskemat põldurit vabalt ära mahuvad. Miks peaks 2 põldurit korraga trepi peal seisma? Aga kuidas ma paremini seda näitlikustaksin?! 😀
Esmasel kasutamisel tundus joystick pisut raskepärane ja nuppudega üleküllastunud, aga tegelikult kasutades hakkas see mulle täitsa meeldima. Istus kätte ja kui enam-vähem hakkasid asjad selgeks saama, siis tundus täitsa ergonoomiline. Ainuke asi, millega ma ei suutnud veel harjuda oli Fendti loogika pedaaliga VÕI joystickuga sõidul. Kahte asja paralleelselt teha ei saa ja kui ma vahepeal ümber lülitasin ja selle ära unustasin, tekkis igasuguseid kummalisi seisakuid põllul 😀
Kes selle ehitas?
Erilises eufoorias hüüaksin, et võib-olla oli see Jumal isiklikult? Aga jätkates eestlasliku paganliku traditsiooni, siis käis see umbes nii, et kamp parimaid päid said Fendi arendusosakonnas kokku.
Mõeldi, et meil on juba päris head traktorid, aga teeks äkki paremini? „Kas saab veel paremini?“ küsiks mõni insener. „Kas see liiga kalliks ei lähe“ küsiks mõni raamatupidaja. Nende inimeste kahtlustest sõideti üle ja tehti veel paremini. Tehti üks väga hea traktor, mille juures võiks ju kurta küll mõne pisiasja üle, aga tegelikult ei varjutanud see üldse minu väga head kasutajakogemust.
Hinna suhtes, head asjad maksavadki raha. Meil on võimalus seda osta või mitte, aga hea, et on võimalus.
