Kas taliraps on endiselt rahakultuur?

Koostöös René Brandiga Rapool Internationalist

Valisin teadlikult provokatiivse pealkirja, et huvi äratada. Kas olen edukalt talirapsi kasvatanud? Viimastel aastatel mitte. Ausalt öeldes kaalusin juba enne 2024. aasta saaki (mis oli pettumus – 1,6 t/ha) talirapsi kasvatamise lõpetamist. Kuid just siis, kui olukord tundub kõige lootusetum, on abi tihti kõige lähemal. Minu rapsipõldu külastas Rapool Eesti ja Rapool Internationali tootejuht René Brand, kes jagas minuga väga huvitavat teavet, mida püüan siin lahti mõtestada.

Võib-olla aitab see ka teid?

Suurim õppetund – sügistööd

Mind üllatas, et 70-80% talirapsi saagist määratakse sügisel. Otsustav külgvõrsete arv kujuneb sügisel ja kevadel pole võimalik sügisel tehtud vigu parandada! Olin seni arvanud, et kui taim talub talvekahjustusi, saab kevadel kasvuregulaatoritega mõjutada produktiivsete võrsete arvu. Aga see ei ole võimalik!

Kevadel on põllumees saagipotentsiaali juhtija, kes tagab selle potentsiaali realiseerumise. Väetad ja pritsid, et kaitsta taimi, kaunu ja seemneid võimalike tulevaste haiguste või kahjurite, nagu varre-peitkärsakate või vertitsilloosi vastu. Muide, kahjuritõrje tõhususe parandamisest kirjutan hiljem pikemalt.

Mida tuleb sügisel õigesti teha?

Tänapäeval muutub üha olulisemaks leida õige külviaeg eduka aluse loomiseks! Arvasin, et mida varem, seda parem! Näeme endiselt, et paljudes Eesti piirkondades külvatakse raps võimalikult vara, juuli lõpus või augusti alguses. Kuid tänapäeva talirapsi sordid kasvavad nii intensiivselt ja kasutavad üha soojemaid sügistemperatuure nii tõhusalt ära, et varajane külvamine ei taga järgmisel aastal head saaki – kuidas?

Kuidas arvutada õiget külviaega?

Mida me peame teadma? Taliraps vajab enne talve umbes 800°C efektiivseid temperatuure kokku ja kaasaegsed hübriidid kasvavad kenasti üle +4°C temperatuuride juures. Kui soovite teada oma parimat külviaega, soovitan võimalikku rahvusvahelist arvutusmeetodit:

Võtke oma piirkonna viimaste aastate keskmised päevased temperatuurid üle 4°C (hea, kui teil on oma ilmajaam).

Arvutage ajas tagasi, näiteks kasvu lõpetab raps 20. oktoobril 2023 ja külvate 1. augustil, siis on kasvuperiood 80 päeva.
Augustis: 30 päeva korrutatud keskmise päevase temperatuuriga 18°C
Septembris: 30 päeva korrutatud keskmise päevase temperatuuriga 12°C
Oktoobris: 20 päeva korrutatud keskmise päevase temperatuuriga 7°C

Kokku: 1.040°C, 240°C rohkem kui vaja või 30% “ülekasvanud”.

Väike kõrvalepõige: 240°C tähendab peaaegu kahte lisalehe paari, mis tuleb “reguleerida” kahe kasvuregulaatori pritsimisega!

Vastavalt sellele näitele oleks sobivam külviaeg 12. august. Selle arvutuse põhjal saate leida ka oma piirkonna viimase võimaliku külviaja.

Kohalik arvutus (Eesti lähenemine) on veidi erinev, kuna arvestatakse ka traditsioonilist 5°C piiri Seetõttu vähendavad nad päevast temperatuuri 5°C võrra, mis tähendab, et saadakse väiksemaid arve. Kui teeme seda ülaltoodud näite põhjal, saame Eesti arvutuse järgi 640°C, mis on lõppkokkuvõttes ikkagi liiga palju.

Kuidas saada rohkem külgvõrseid?

Vastus on keeruline ja nõuab õiget külviaega ning õiget kasvuregulaatori kasutamist. Hästi “kapsaks” kasvanud taimestik, mis on tingitud varajastest külviaegadest, soojadest temperatuuridest jne, vajab korralikku kasvu reguleerimist. Ja seda mitte ainult üks kord, vajadusel peavad põllumehed pritsima mitu korda, alustades 4-lehe staadiumist. Edasised lehtpaarid vajavad lisapritsimisi. Arvestame iga lehepaari jaoks umbes 120-150°C efektiivseid temperatuure ja see võrdub ühe 1 lisapritsimisega.

Kuigi see pole ametlik soovitus, võiks kasvuregulatsiooni arvutada efektiivsete temperatuuride summa järgi. Rapsi idanemiseks kulub 150 “päevakraadi”, esimese lehepaari tekkeks veel (120–150) 150 kraadi. Kui plaanime pritsida 4-lehe staadiumis (viimane hetk on 6 lehte), peame plaanima pritsimise temperatuuril 450°C, mis peaks toimuma augusti lõpus vastavalt esitatud näitele (vt eespool).

Minu näites külvasin rapsi 12. augustil ja esimene kasvuregulatsioon oleks pidanud toimuma umbes 12. septembril. Tegelikult tegin seda 21. septembril, kui temperatuur oli juba üle 520 kraadi, mis tähendab, et ma magasin õige pritsimisaja maha. Kui ma tahan nüüd head tulemust, vajab see tugevamaid tooteid või suuremat kulunormi.

Külvinorm on tähtis!

Tänapäevaste rapsihübriidide tüüpiline külvinorm on 50 taime/m2. Nagu ma eespool mainisin, uued sordid muutuvad võrreldes traditsiooniliste hübriididega, nagu MERCEDES või ATORA, üha jõulisemaks, peamiselt uue TuYV (naerikute kollase viiruse) resistentsuse tõttu, seega peame kohandama külviaega ja külvinormi vastavaks. Vastasel juhul kasvavad nad liiga tihedalt, mis viib varre pikenemiseni ja talvekindluse vähenemiseni. Teistes riikides näeme, et uued hübriidid näitavad sama saagipotentsiaali madalama seemnetihedusega, umbes 30-35 taime/m2. Kas võimalik Eesti tingimustes? Uued katsed Rapool Eestiga Kuusikul veel näitavad, kas vähem on rohkem.

Kasvu reguleerimine õnnestus, taimed elasid talve üle, hakkame väetama?

Olen kuulnud, et hea saagi saamiseks tuleks kevadel anda 170–200 kg lämmastikku. Seda on päris palju ja teeb hektarikulu üsna kõrgeks. Uue arusaama järgi tuleks anda kuni 150 kg lämmastikku; tegelikult võib saada sama hea saagi vaid 100 – 120 kg-ga. Tuleb meeles pidada, et üle 150 kg N/ha näeme vaid kerget saagi suurenemist ja lisaks ka õlisisalduse vähenemist.

Hea saagikuse saavutamiseks madala lämmastiku normiga, peavad teised tööd, eelkõige pritsimised olema väga õigeaegsed ja täpsed, nõudes oma põllu ja kultuuri head tundmist. Mida saame teha, et toetada lämmastiku efektiivsust? Viimased kogemused näitavad, et väetamine õige lämmastiku ja väävli suhtega (1 kg S 5 kg N kohta, parem 1:4) toovad tulemusi. Täiendavad mikroelemendid, eelkõige boor, on väga vajalikud. Neid saab pritsida koos fungitsiididega. Rapsikasvatajad peaksid kogu vegetatsiooni jooksul andma umbes 600 g boori hektari kohta, 300 g sügisel (talvekindluse suurendamine) ja vähemalt 300 g kevadel (parem tolmlemine).

Uuemad sordid kasutavad lämmastikku nii tõhusalt, et põldude intensiivne väetamine Eesti tingimustes paistab olevat “raha raiskamine”, rääkimata keskkonnakahjust. Samuti ei tohi unustada, et suur lämmastiku kogus pikendab lihtsalt rapsi kasvuaega, pikendab valmimist, mis viib hilisemate koristuskuupäevadeni.

Okei, vähem väetist, aga kas kahjurid ei hävita ikkagi saaki?

Tõsi, pärast Proteuse ja Biscaya insektitsiidide turult eemaldamist on tekkinud arvamus, et talirapsi kasvatamine pole vaeva väärt. Efektiivsed JA pikaajalised tõrjevahendid on sisuliselt olematud, mistõttu on talirapsi kahjurivabana hoidmine tõeline väljakutse.

See nõuab kättesaadavate lahenduste tõhusat kasutamist!?!

Putukatõrjevahendite tõhus kasutamine

Mind üllatas, et lahuse pH on oluline, kui räägime insektitsiididest. Kui valmistatud putukatõrjevahendiga lahus muutub aluseliseks (kõrgem pH-väärtus), siis insektitsiidide toime väheneb või kaob. Putukatõrjevahendid vajavad, et lahus oleks happelise pH-ga, umbes 5-6. Selle probleemi saab lahendada, kui lisada pH stabilisaatoreid või happelisi väetisi (vedelad lämmastikväetised).

Tugev, tihe kultuur on samuti tõhus vahend kahjurite vastu. Kaotada pool tonni 4-tonnisest saagist ei ole nii katastroofiline kui kaotada sama kogus 2-tonnisest saagist.

Kontaktsete insektitsiidide kasutamisel öösel soovitatakse pritsida võimalikult väheste tuledega. Putukad reageerivad intensiivsele valgusele ja peidavad end, muutes end pritsitava lahuse jaoks kättesaamatuks. See võib tunduda pseudoteadusena, kuid olen piisavalt meeleheitel, et kõike proovida.

Mida ma nüüd teen?

Olen viimastel aastatel talirapsiga nii halbu kogemusi saanud, et tahaksin loobuda. Kuid kohtumine Rapool Eesti ja Rapool Internationali René Brandiga motiveerib mind andma rapsile veel ühe võimaluse. Püüan järgida kõiki ülaltoodud näpunäiteid. Kui see töötab, tõestan, et oma mõtteviisi muutmine võib viia eduni. Kui tulemus on ikka sama, siis pean tunnistama, et ma pole rapsikasvataja 🙂