*Need kolm taime mis mul keldris kasvasid.
Kes on mind kauem jälginud teavad, et pärast uut aastat tabas Eestit külmalaine, kui temperatuur kukkus mitmeks päevaks alla –25 kraadi. Loomulikult oli Eestis enne aastavahetust suuremat sorti sula, mis viilis lumekihi väga õhukeseks ja läänepoolsetes maakondades kadus kaitsev lumi sootuks. Kui 29. detsembril oli lumikatte paksus läänepoolsetest maakondades 3-9cm ning lõunapoolsetes 6-20cm, siis 1. jaanuariks oli lumikate kahanenud maksimaalselt 9cm paksuseks ning enamustes mõõtmispunktides oli tulemuseks 0 või 1cm.
Eksperiment
Kuna taliraps on kallis kultuur, mida kasvatada ja teisalt võib ta tuua ka suurt tulu, siis oli põhjendatud ka mure rapsi tervise pärast, sest teada on, et rapsi kasvukuhik ei talu ekstreemseid külmasid ilma lumikatteta. Minu talirapsi kattis külmalaine lõppemisel 3-4cm jää/lume kiht. Otsustasin, et kui tekib suurem sula, siis kaevan mõned rapsitaimed välja ja proovin nad keldris kasvama panna, et saada aimdust, kas taimed on elus.
Selle eksperimendi kohta oli kahtepidi arvamusi ning üheltpoolt arvati, et juurekava lõhkumine võib ka taime hukutada ning eksperiment ei anna objektiivset tulemust. Teisalt julgustati proovima – “mis sul ikka kaotada” . 25. jaanuaril õnnestus taimed välja kaevata
Taimed leidsid omale koha minu kodu keldris, lisasin neile ka kasvulambi ning hakkasin tulemusi ootama. 13. veebruariks oli selge, et kõik taimed on elus ning kasvatavad usinasti lehti. Mis andis ka mulle suure kindluse, et taimed jäid selle külmalaine kiuste ellu.
Jätsin siiski taimed endiselt kasvulambi alla või õigem oleks öelda, et ma vahepeal nad sootuks unustasin sinna keldrisse 😀
Märtsi lõpus, aprilli alguses oli selge, et teist sellist ilma lumeta külmalainet ei tulnud ning sai põnevusega oodata, millisena rapsipõllud lume alt välja tulevad. Õnneks on kergete talvekahjudega siiski kõik põllud keskmisest paremas seisus ning ümberkülvi oht kadus.
10. aprillil läksid ilmad korraks väga soojaks ning paralleelselt väetamise algusega hakkas tulema ka teateid varre-peitkärsaka suurest aktiivsusest. Seega oli paras hetk välja kraamida minu ”vaesemehe” kahjuri monitoorimise süsteem, mille ehitust saate vaadata siin. Õnneks läksid ilmad jahedaks tagasi ning mina tegelikult väga suurt rünnakut ei täheldanud ning prits jäi ootama uut pealetungi.
Vihmasel 13. aprillil “leidsin” ka rapsitaimed keldrist üles ning üllatusena olid nad nüüd juba õitsemise faasis või sinna kohe jõudmas. Kahju oli neid “ellujääjaid” ka lihtsalt minema visata ja panin nad põllule tagasi kasvama 😀 Nüüd on minul Eestis teadaolevalt ainuke õitsvate talirapsi taimedega põld!
Põllumeeste väljakutse
Siinkohal tahan veel rõhutada, et talirapsi ellujäämine oli minu enda arvates suur juhuste kokkulangevus, mitte teadliku tegevuse tulemus. Lääne ja Lõuna-Eestis on paraku VÄGA suur osa talirapsi põldudest hävinud just külma ja lumikatte puudumise tõttu. Minu mitteteadusliku uuringu tulemusena Instagramis oli vastanute seas taliraps hävinud üle 90% põldudest nendes Eesti piirkondades. Nii suurtes kui väiksemates ettevõtetes. Kahju, sest põllumeestel on hädasti head talivilja aastat vaja, nüüd peavad põllumehed lootma heale suvivilja aastale, et kaotatu tagasi teha.
