Kui sa tunned depressiooni või muid vaimse tervise muresid, siis pöördu spetsialistide poole!
Mind inspireeris kirjutama hiljutine küsimus ühelt müügimehelt, kes ei tulnud mulle isegi traktoreid ja mullaharimisriistu müüma, “Kuidas sa vaimselt end tunned?”. Selliseid küsimusi palju ei küsita või kas üldse on küsitud?! Eesti mehena ollakse harjunud oma tundeid töösse, alkoholi või millessegi hullemasse uputama. Ma ei ole mitte mingil juhul “lifecoach” ja mul pole kraadi inimpsühholoogias. Ma olen lihtsalt inimene, kes teeb oma asja suure kire ja emotsiooniga. Ja täna on mul aega nende tunnete lahtimõtestamiseks. Võib-olla see aitab ka kedagi teist oma emotsionaalset tasakaalu parandama.
Ma ei ole tundnud otseselt depressiooni või läbipõlemist, aga ma arvan, et ma olen teatud perioodidel sellele üsna lähedal olnud.
Teate seda tunnet kui mõnel päeval ei lähe ükski asi õigesti, kõik, mis võimalik, laguneb, ilm on kehv, viljahinnad madalad. Alustava põllumehena ma tundsin seda päris palju, selline raske rõhumine õlgadel, pea oleks nagu vatti täis ja sa püüad meeleheitlikult mingisugust mentaalset tasakaalu leida, et mitte lihtsalt kõike seda kuradile saata.
Nüüdseks olles rohkem kogenud, olen mõistnud, et see on tegelikult põllumajanduse igapäev ja ideaalsuse ihalus on vaid endale mõttetu lisastressi tekitamine. Põllumajandusäris on terve nimekiri faktoreid, mida mina otseselt ega kaudselt mõjutada ei saa. Siinkohal kirjutangi lahti mõned punktid, mis põllumeeste vaimset tervist mõjutavad ja kuidas mina sellesse suhtun.
Ebasobiv ilm
Masinad on valmis, mehed on valmis, ainult ilm ei luba koristama, pritsima, külvama, rikub järjekindlalt talikultuure või hävitab suvikultuure. Ilm on konstant, mida me mõjutada kuidagi ei saa, vaid peame sellega pidevalt kohanema. Mina olen oma siiski üsna lühikese (13 aastat) kestnud põllumehekarjääri jooksul vandunud ilma maapõhja miljon korda, aga viimasel ajal olen ma hakanud küsima endalt, mida ma olen teinud, et olla ilmastikust vähem mõjutatud.
- Kas ma olen hakanud katsetama uusi sorte (sh hübriide, mis võiks olla põua- ja talvekindlamad)?
- Kas ma kasutan aega, mil põllule asja ei ole, oma masinate ja seadmete korrasoleku kontrollimiseks?
- Kui plaan A ilmastiku tõttu ei tööta, kas mul on olemas plaan B või C?
- Kas ma kasvatan piisavalt erinevaid kultuure, et hajutada riske?
- Kas mul on piisavalt võimekusi töö kiirelt ja kvaliteetselt tegemiseks?
- Kui ma teen investeeringuid, kas ma ostan uue ja väiksema masina, et olla korrasolekus kindel või kasutatud ja suurema masina, et töö saaks kiiremini tehtud?
- Kas mul on hooaja alguseks olemas plaan, mis saab siis kui hinnad on veel madalamad ja saagid veelgi väiksemad kui harilikult?
- Kas ma olen valmis tegema radikaalseid muudatusi oma plaanides kui ilmastik ei soosi mõne kultuuri kasvu?
- Kas ma olen uuele avatud või usun, et kui ma teen samu asju samamoodi, siis saan erineva tulemuse?
Tegelikult neid küsimusi on veelgi, aga mina näen praegusi kliimamuutusi paratamatusena, millega on võimalik kohaneda.
Kui ma olen enda arust kõik teinud, et olla kliimast vähem sõltuv ja ikka sajab valel ajal vihma, paistab päike või puhub tuul, siis ma tunnen tegelikult end palju kindlamalt, sest ma olen mentaalselt valmistunud erinevateks stsenaariumideks ning kui ma ei saa täna seda tööd teha või selle nädala jooksul, siis ükskord ma põllule ikka saan. Tõsi, see on väga kena jutt teoreetiliselt ja ei saa salata, et endal vahepeal ka kaane pealt maha lööb, aga ka see on vajalik, et kogunenud emotsioone korra välja valada ning vaadata asju selge pilguga. Kuid ei tohi lasta tekkida ängil, mis hakkab varjutama igapäevast tööd ja otsustusprotsesse. Üks asi, mis minu puhul hästi töötab, on vanasõna “hommik on õhtust targem”, ma olen lugematu arv kordi öösel midagi remontida püüdnud, sest vihm on tulemas, tundide viisi peaga vastu seina jooksnud, vihastanud nii, et meelekohal olev veen on lõhkemise äärel, aga kõige targem on olnud asi sinnapaika jätta. Öösel puhata ning hommikul on tegelikult lahendused sinu peas juba olemas.
See on minu vanemate elutöö/ma teen seda selleks, et talu oma lastele pärandada
Miks mina seda tööd teen? Ma teen seda sellepärast, et see pakub mulle huvi ja on tohutult mitmekesine. Kas ma mõtlen seda tehes oma laste tuleviku peale? Igatahes mõtlen, aga igas võtmes peale selle, et keegi võiks minu talu üle võtta. Ärge mõistke mind valesti, see oleks suurepärane kui mu lapsed tunneksid selle töö vastu nii suurt huvi ja neil on mõtteid, kuidas seda kõike edasi viia. Olen valmis panustama nii palju kui vaja, et neid sellel teel aidata. Aga ma ei tee oma praeguseid otsuseid sellest lähtuvalt. Minul endal on ca 30 aastat töömehe iga ees ja arvestades kui palju on elu muutunud selle 13 aastaga, mil mina olen põllumees olnud, siis võib siin 100 asja juhtuda, mis kõik planeeritu kasutuks muudaks. Kui lastel tekib põllumajanduse vastu huvi, siis peab see toimuma orgaaniliselt ja ma igal juhul väldin mingisugustki survestamist, à la “ükskord on see kõik sinu” või “see talu pidamine on küll kole raske, aga ma loodan, et sa tuled mulle appi”. Tänases maailmas on noortel inimestel niivõrd palju võimalusi, mida teha ja neid raamidesse surudes teen nii neile kui ka omavahelistele suhetele tõenäoliselt karuteene.
Mina sain selle talu isalt, kes sai selle minu vanavanaemalt. Kas ma tunnen mingisugust survet, et talu peab kindlasti õnnestuma, et minu vanemad tunneksid uhkust? Lühike vastus on, et EI! Olen seda teemat vanematega arutanud, mis siis saab kui ma otsustan ühel päeval põllumehe karjääri lõpetada. Ma arvan, et mind võetakse selle otsuse eest vastu vahuveini ja tordiga 😀 Miks? Sellepärast, et see on igatahes õige otsus. Ka lõpetamise otsus on parem kui otsustamise edasi lükkamine. Kas vanematele on tähtis, et nende töö läheks edasi. Arvatavasti on. Kas neile on see tähtsam kui täieliku läbipõlemise äärel laps, kes püüab kaelani võlgades talu käimas hoida? Vaevalt! Ma arvan, et siin tuleb ka näha ettevõtluskeskkonna erinevusi erinevatel aegadel – kui vanemad alustasid oli neil ehk soodne stardiplatvorm, õnne ja õigeid otsuseid. Kes näiteks hiljuti üle võtsid, said kaela Covidi, sõja ja madalad hinnad. Iga põllumees teeb otsuseid oma parima äranägemise järgi, vahel keskkond toetab neid otsuseid, vahel ka mitte.
Ma ei taha olla läbikukkunud
Meil Eestis on väga tugev ebaõnnestumise hirm, sest me oleme väga tugevalt edule fokusseerunud rahvus. See paistab ka põllumajanduses välja, räägitakse, et Eestis on Euroopa moodsaim masinapark ja põllumehed on väga uuenduslikud. Ägedad masinad ja suured investeeringud tähendavad suurt laenukoormust, mis halbadel aastatel võib osutuda ettevõtte hapnikukraani sulgejaks.
Minu arvates suurim hirm on põllumeestel see, mis siis saab kui mul ei ole enam oma talupidamist. Mida teised arvavad, mida minu pere arvab, mida ma üldse edasi tegema hakkan? Siinkohal on paslik meelde tuletada, kes on tegelikult põllumees?
- agronoom
- mehaanik
- sünoptik
- raamatupidaja
- teadlane
- analüütik
- juht
Põllumehena on mul unikaalne oskuste pagas, mille ostmisest on huvitatud iga ettevõte. Muidugi ma kaotaksin oma iseseisvuse, aga 9-5 töö normaalse palgaga ei kõla ju nii halvasti? Kas see tähendab, et pean jääma nüüd vaid palgatööliseks? Meie, põllumehed, oleme alati valmis oma elu raskemaks tegema ning taas ettevõtlusega alustama 😀
Ma tahan öelda seda, et põllumajandus on unikaalne eluala, aga see ei tähenda, et mina või sina peaksime seda elu lõpuni tegema. Kas ma usun, et olen põllumees kuni silm lõplikult sulgub? Ma arvan, et see on 50/50 võimalus, ma teen seda tööd seni, kuni ma saan sellest midagi (see ei ole raha 😂) ja kui mul tekib mingi uus ja põnevam väljakutse ning ma olen selleks valmis, astuksin ma traktorist sirge seljaga välja ja tagasi ei vaataks.
See aitab mind tegelikult ka üsna palju – ma tean, et ma suudaks teha ka mingisugust muud tööd peale põllumajanduse. Ja seda suudab, ma arvan, et iga põllumees, sest on väga vähe ameteid, mille stressitaluvus peab olema samaväärne. Kui sinu põllumehe karjäär peaks lõppema vabast tahtest sõltumata, siis see ei ole läbikukkumine vaid sa oled saanud kogemusi ja teadmisi, millest teised vaid unistada võivad.
