Loe minu arvestuspõhimõtete kohta siit.
Numbrilised andmed, sealhulgas kulud ja tulud kultuuride kaupa, pärinevad eAgronomi eelarve- ja analüüsitööriistast. Mõistan Excelit ka päris hästi, kuid eAgronomi meeskonna soovil katsetan nende põlluraamatu koguvõimekust ning ausalt öeldes saab õigete andmete sisestamisel väga laia ja operatiivse ülevaate sellest, kuhu raha tegelikult kulub!
Hooaeg 24/25 pidi tulema eepiline. Miks? Sellepärast, et mina ja tegelikult kogu taimekasvatuse sektor ei saanud lubada endale kolmandat järjestikust kehva aastat.
Kõik on hästi, kui teraviljakasvatajatel on sügisene priske palgapäev. Maksad oma võlad, laenud ja liisingud ära ning jääb piisavalt raha kontole, et elada, investeerida ja uue koristuseni hakkama saada. Suur probleem tekib siis, kui kõik kulud on suure saagi ootuses juba tehtud, kuid sügisel selgub, et saaki pole. Kulusid enam kuskilt vähendada ei saa, sest viimased suuremad rahakulutused tehakse tavaliselt mõni kuu enne koristust.
Nii juhtus meil hooaegadel 22/23 ja 23/24. Õnneks oli vilja hind neil aastatel tagantjärele vaadates normaalne ja see kompenseeris mingil määral puuduvat saaki. Vaatamata sellele olid võlad aga kuhjumas ning nende pidev edasi lükkamine järgmisse aastasse tähendas aina suurema augu kaevamist. Väljatulekuks oli vaja superaastat ning hooaeg 24/25 paistis seda ka olevat.
2024. aasta sügisel külvasin 138 ha talinisu („Ahoi“, „Informer“, „Olivin“ + hübriidide katse) ja 18 ha talirapsi („Texas“). See moodustas pisut üle poole minu külvipinnast. Põuaste aastate kogemus on näidanud, et talinisu toob tavaliselt kastanid tulest välja ning kolme erineva sordi kasvatamine tundus riskide seisukohast mõistlik.
Minu tunnetus 2024/25 sügise ja talve kohta kattub põhimõtteliselt ka METKi kokkuvõttega – minu hinnangul oli tegu ühe parima taliviljade talvitumisajaga minu karjääri jooksul. Tugevat pakast ei olnud, kuid samas ei tekkinud ka pikal perioodil lumikatet sulale maale, mis oleks loonud hea keskkonna näiteks lumiseene arenguks ja taimede hukuks.
Kuigi METKi hinnangul “talv ei pakkunud stabiilsust, vaid ebakindla lähtepositsiooni”, olin mina kevadel nähtuga väga rahul ning täis tahtmist ja optimismi. Elu on muidugi õpetanud, et “suure saagi hoiatust” ei tohi kunagi enne vilja salve saamist välja anda, kuid alateadvuses tiksus siiski ennenägematu saagi ootus.
Kevadtööd algasid Jõgevamaal juba märtsi lõpus väetamisega. Taimekaitsetööd taliviljadele said alguse aprilli lõpus, sest öökülmad takistasid pritsimist. Asjad said siiski enam-vähem õigel ajal tehtud, kuigi mõnel pool tuli see saavutada üsna kopsakate mudarööbaste hinnaga.
Kevadel külvasin 52 hektarit hernest („Symphony“ ja „Respect“), 50 hektarit kaera („Symfony“) ning 25 hektarit uba. Viimane tuli külvikorda tagasi 8-aastase pausi järel. Viimati külvasin uba 2017. aastal ning pärast 10 tonni 50% niiskusega koristust, kuivati lõhkumist ja ülejäänud saagi sisse harimist lubasin endale, et “mitte iial enam”. Samas tundus 77 hektarit hernest liiga riskantne ning seetõttu otsustasin, et külvan uba ning otsustasin varasema sordi „Louhi“ kasuks, et vähendada hilise valmimise riski.
Kevadkülvid venisid vihmade ja külma tõttu ning tööd said lõpetatud 15. mail. Sellega võis siiski rahule jääda. Järgnenud kasvuperiood oli minu hinnangul üsna soodne. Niiskus ja sobivad temperatuurid soodustasid küll umbrohtude, haiguste ja kahjurite levikut, kuid lisatöödega sai olukorra kontrolli alla. Rööpad tehnoradades muutusid küll kohati järjest sügavamaks, kuid julgen öelda, et 99% põllumeestest, teadlastest ja agronoomidest olid ühel meelel: eeldused heaks saagiks olid loodud. Mõni julges isegi pakkuda Eesti saagirekordite purunemist. Selliste ootustega läksime koristusele vastu.
Muidugi oli olemas ka risk, et võib-olla on ikka liiga niiske. Seda kinnitas ka suvine sajusumma, mis oli Eestis 139% tavapärasest. Seda riski nägin ma eelkõige koristuse vaates – kas tuleb kombainida liiga suure niiskusega või tekib lausa kinnijäämise oht. Kui aga hakkasid tulema esimesed andmed taliodra ja talinisu oodatust madalama saagikuse ning kvaliteediprobleemide kohta, siis tekkis tõsine mure.
Järgnevalt vaatame tulemusi lähemalt – alustame kõige halvemast ning lõpetame parimaga. Selgituseks veel nii palju, et esitatud kulud on OTSESED kulud kultuuri kasvatamiseks (väetis, taimekaitse, seeme, masinate kütusekulu). Kõik fikseeritud kulud – remont, laenud, liisingud, rendid, tööjõukulud jne – on võrreldavuse huvides välja jäetud. Üldiselt võib fikseeritud kuludeks arvestada umbes 400–500 €/ha.
- Põldhernes – 52 ha, 6 põldu
- Sort: „Symfony“ (omaseeme) ja „Respect“ (ostuseeme)
- Kevadine N: 0 kg/ha
- Saagikus: 1 t/ha
- Varieeruvus: polnud võimalik mõõta
- Kulu: 258 €/ha
- Keskmine müügihind: 220 €/t
- Brutomarginaal: –35 €/ha
- Kommentaar: Ootasin tavalist või natuke paremat herneaastat ehk 3+ t/ha saaki. Paraku kujunes sellest täielik katastroof. 25 hektarit tuli sisse harida ning ülejäänu keskmine saagikus jäi 2 t/ha juurde. Pidevate vihmade tõttu hernes lamandus, liigniiskus rikkus saagi ja koristamine tähendas sisuliselt mulla läbi kombaini ajamist. Aitab herne kasvatamisest!
- Kaer – 50 ha, 3 põldu
- Sort: „Symphony“ (ostuseeme)
- Kevadine N: 98 kg/ha
- Saagikus: 3,8 t/ha
- Varieeruvus: 3,3–4,4 t/ha
- Kulu: 325 €/ha
- Keskmine müügihind: ~155 €/t (toidukaer)
- Brutomarginaal: +268 €/ha
- Kommentaar: Ootasin vähemalt 5+ t/ha ja potentsiaali ka oli, kuid liigniiskus rikkus kõik ära. Koristus oli keeruline rohelise kõrre tõttu, lisaks lamandus üks põld suurel määral rahe tõttu. 2024. aastal sain toidukaera eest 215 €/t, tänavu 155 €/t – 60 eurot vahet. Selle hinnaga ja saagiga on väga keeruline kaera kasumlikkust näha.
- Talinisu – 138 ha, 11 põldu (11 ha hübriid, 127 ha liinsort)
- Sort: „Informer“, „Olivin“, „Ahoi“ + 5 hübriidi
- Kevadine N: 99–151 kg/ha (muutnormiga kuni 180 kg/ha)
- Saagikus: 4,8 t/ha
- Varieeruvus: 3,9–6 t/ha
- Kulu: 570 €/ha
- Keskmine müügihind: 178 €/t
- Brutomarginaal: +283 €/ha
- Kommentaar: Normaalsetel aastatel on olnud talinisu keskmine saagikus ka 7 t/ha väiksema lämmastikuga. Seega alla 7 t/ha ma isegi ei mõelnud. Talinisu peaks tegema keskmiselt ~1000 €/ha müügikäivet, et asjal jumet oleks, kuid madal saagikus ja madal hind tõmbasid sellele lootusele kriipsu peale. Liigniiske aasta tekitas ka kvaliteediprobleeme – sain küll erinevaid toiduvilja kvaliteediklasse, kuid suur osa viljast oli söödanisu või madala mahukaaluga “pahn”.
- Põlduba – 25 ha
- Sort: „Louhi“
- Kevadine N: 11 kg/ha
- Saagikus: 3 t/ha
- Keskmine müügihind: 220 €/t
- Kulu: 345 €/ha
- Brutomarginaal: +315 €/ha
- Kommentaar: Ootasin umbes 3 t/ha ja selle ka sain. Arvestades varasemat halba kogemust oaga, läksin siiski riski peale välja ja õnneks õigesti tegin. Põllul oli palju liigniiskeid kohti, seega olen varajase sordi puhul tulemusega rahul. Jah, Eestis oli palju paremaid tulemusi hiliste sortidega, kuid parem varblane peos kui tuvi katusel.
- Taliraps – 18 ha, 2 põldu
- Sort: „Texas“
- Kevadine N: 90 kg/ha
- Saagikus: 3,4 t/ha
- Varieeruvus: 3,2–3,5 t/ha
- Kulu: 652 €/ha
- Keskmine müügihind: 450 €/t
- Brutomarginaal: +856 €/ha
- Kommentaar: Lootus oli vähemalt 3 t/ha ning selle ka sain – lõpuks ometi! Taliraps õnnestus hoolimata sellest, et kevadine väetustase oli vaid 90N, sest põllud asusid karstialal, kus on piirangud. Jälgisin oma varasema blogipostituse nõuandeid, ei pingutanud üle ja panustasin mõõdukalt. Tasuks rõõmus meel nii koristusel kui numbreid vaadates.
Kokkuvõtteks peab nentima, et kui see oleks olnud esimene kehv aasta heade seas, võiks ju öelda, et elame veel. Kolmandat aastat järjest miinust toota on aga liig mis liig. Madal viljahind koos madala saagikusega tähendas, et lõpptulemus oli isegi halvem kui eelnevatel aastatel.
Kõige rohkem kahju on sellest, et ilusad põllud ei realiseerunud ilusaks saagiks. Lootus ja tegelik tulemus erinesid niivõrd kardinaalselt, et see mõjus mentaalsele tervisele väga raskelt… kuubis.
Mis tegi meele rõõmsaks? Taliraps ja uba. Esimene andis hea saagi ja rahalise tulemuse, teine oli lihtsalt nii lihtne koristada, et leidsin kombainimisest jälle mingit rõõmu 😀
Ma ei hakka asja ilustama ja ütlen, et oli üks põrgulikult raske hooaeg ja hoolimata suurest pingutusest ja positiivsest suhtumisest on tulemus selline nagu ta on. Õnneks on aega nüüd natuke mõelda ja minna uuele hooajale vastu, aga tundub, et praegusest erinevate mõtetega. Midagi teen samamoodi, sest põllumajanduses on see “võlu”, et tehes igal aastal samamoodi, siis tuleb alati erinev tulemus 😀Midagi aga hoopis teistmoodi ja miskit on ehk päris uut?!
Mis saab edasi, miks ma talirapsi ei külvanud ja kas ma laenan põllult liiga palju? Sellest juba edaspidistes blogipostitustes.
PS! Ma tean, et Eesti rahvussport on meeleheide, aga teeme nii, et me heitesektorisse veel ei lähe!
