Postitus valmis koostöös Paul-Techiga
Vesi loob saagi. Vesi mullas on nagu veri inimese kehas – vees lahustuvad väetised, vesi toob toitained taime juurteni ning määrab ära, kas taim närbub, elab või lämbub.
Alates Paul-Tech mullajaamade paigaldamisest hakkasin nägema, kui erinevad võivad olla erinevate põldude ja muldade veerežiimid – mitte ainult tunnetuse, vaid reaalsete andmete põhjal.
Mullavesi erinevatel põldudel: reaalsed andmed
- Murumäe põld – mullavee tase liikus hooajal 24/25 põuastressist kuni liigveeni
- Oonurme põld – diapasoon oli pisut väiksem, kuid liikumine oli siiski graafikult nähtav
- Veski põld – mullavesi oli läbi hooaja üks pikk sirge kriips ehk pidev liigvesi
Muidugi teadsin kogemuse põhjal, et need põllud on erinevad, aga varem oli see pigem tunnetuse küsimus – mul puudusid andmed, millega seda erinevust päriselt tõestada.
Ilmataat pingutas vihmaga üle?
Algselt oli mul plaan mullavee näitajat kasutada selleks, et otsustada, kas väetist tasub üldse laotada. Kui mullavee tase on pärast pikemat vihmavaba perioodi jõudnud põuastressi või suisa närbumispunktini, siis väetise laotamisel enne mõnda millimeetrit vihma väga mõtet ei ole.
Kuiv muld toimib nagu käsn, mis on kiviks kuivanud – esimesed millimeetrid vihma kuluvad mulla „äratamiseks“, mitte väetise lahustamiseks ja toitainete liigutamiseks juurteni.
Hooaeg 2024/25 oli eriline: ainult Murumäe põllul oli kevadel korraks kuivastressi oht, muul ajal oli niiskust piisavalt või isegi ülemäära. Väetise lahustumine toimus nagu õpikus – laotasin ära, mulla niiskus + kerge vihm otsa ning 8 cm sügavusel olid toitained 5-6 päeva pärast olemas.
Mullaniiskus ja mulla kandevõime: praktiline otsus põllul
Vihma tuli palju ja tihti ning mullavee näidust saab tuletada ka mulla kandevõimet, mille kohta Paul-Tech saadab igapäevaseid raporteid. Näiteks plaanisin talinisudele väetist anda, kuid eelneval õhtul tuli üle põldude korralik paduvihm (~30 mm) ja tunnetus ütles, et pole mõtet põlde lõhkuma minna.
Aga Murumäe mullajaam näitas järgmisel päeval, et kandevõime on piisav ning masinaga põllul sõitmine liigset kahju ei tekita. Sõitsin kohale, laotasin väetise ära ning tõesti ühtegi sügavamat rööbast ei tekkinud ei tehnorajale ega selle kõrvale.
Liigvesi ja nisu kvaliteet
Kuni koristuseni oli huvitav vaadata, kuidas Veski põllu niiskus alla liigniiske väga ei langegi – järelikult tuleb eriti eepiline saak?! Kui aga saaginumbrid ja kvaliteediprobleemid ilmsiks hakkasid tulema, tekkis mure.
Ja mure oli õigustatud: Veski põllu nisu mahukaal oli 620 g/l ehk alla igasuguseid kvaliteedinorme – ja seda suurelt. Saak oli 4 tonni hektarilt, 150 kg/N juures, see oleks naljakas, kui nii kurb ei oleks!
Samal ajal Murumäe põllul, kus mulla niiskus püsis enam-vähem normi piires, olid mahukaalud 750-760 g/l ehk II ja III klassi toidunisu väärilised.
Kui meil olid mõned päevad ilusat koristusilma, tegin Paul-Techi jaama järgi otsuse: sõidan Murumäele koristama ja jätan Veski pärastiseks, sest olin üsna kindel, et Veski põllul on liigniiskuse tõttu kvaliteediprobleemid 99% tõenäolised.
Kokkuvõte
Kui eelnevatel aastatel on meil olnud probleeme põuastressiga, siis hooaeg 24/25 tõestas, et saagikust võib rohkem piirata isegi liigvesi – rääkimata kvaliteediprobleemidest. Tagantjärele tundub kõik loogiline, aga see on tagantjärele tarkus. Mulle meeldib täppisteadus enne tagajärgi 😀
Ohtralt väetist ja palju vihma tähendab, et toitainete leostumiseks on oht suur?! Järgmises postituses võtan ette, milliseid tähelepanekuid tegin toitainete liikumises ning milliseid otsuseid vastu võtsin – ja milline müüt on täielik pulli väljaheide!
