Postitus valmis koostöös Paul-Techiga
Olgem ausad – valdavat enamust põllumehi huvitab saak. Headel aegadel huvitas peamiselt saak ja kulud mitte nii väga, täna huvitab saak ning kuidas seda võimalikult odavalt saavutada.
Saagipotentsiaali saab oluliselt mõjutada õigeaegse toitainete andmisega, eriti lämmastikuga, sest see suurendab lehepinda ja fotosünteesi. Siiani juhindusin lämmastiku laotamisel kõhutundest, väetamise ABC tabelitest ja sordi potentsiaalist.
Aga küsimus jäi: kui kaua kulub lämmastikväetisel, et muutuda taimedele kättesaadavaks, kuidas taimed seda kasutavad ning kas on leostumise oht?
24 tunni müüt ja päris ajakulu
Pärast esimesi kevadisi talinisu lämmastikväetamisi sain aru, et jutt “24h pärast on näha, kuidas taimed on rohelisemaks muutunud” on umbes sama usutav kui selgeltnägijate tuleproov.
24/25 hooaeg oli – nagu eelnevas postituses mainisin – väga heade kasvutingimustega (vähemalt alguses): mitte liiga soe ja korralikult vihma. Loogika järgi oleks taim pidanud rohelisemaks muutuma kohe, kui viimase külvikutäie lämmastiku maha viskasin.
Tõsi, taimed muutusidki üsna ruttu rohelisemaks, aga see oli pigem temperatuuri, päikese, taimede “ärkamise” ja põllumehe usu kombinatsioon.
Tegelikkuses muutus minu laotatud lämmastik taimedele kättesaadavaks alles 5–6 päeva pärast laotamist. Isegi ideaalsetes tingimustes võtab väetise “taimele sobivaks” muutumine aega.
Minu jaoks oli tähtis, et ma reaalselt nägin, kuidas toitainete graafik liikus üles – ehk “raha”, mida maha viskan, jõuab päriselt mulda.
Mida näitas graafik: tõus, langus ja tarbimine
Graafik liikus üles, kuid hakkas kohe ka langema – taimestik asus lämmastikku kasutama. Just siis oli ka näha, et taimik muutub tihedamaks ja rohelisemaks.
Kuna nisutaimed kasvasid jõudsalt, kadus lämmastik mullast kiiresti. Näiteks Murumäe põllul oli kahe nädalaga 74 kg N “ära söödud”. Järgmised 75 kg graafikut enam ei tõstnudki, kuid ka ei langetanud.
Miks nii?
- Esimese väetamise ajal olid taimed väiksemad ja “unised” – tarbimine alguses aeglane.
- Teise ringi ajaks oli kasv juba täies hoos – kõik, mis anti, tarbiti sisuliselt kohe ära.
Kas kevadine lämmastik leostub?
Palju vett + korralikult lämmastikku = leostumine? Eriti valus oleks, kui väetis uhutakse mulla alumistesse kihtidesse (kust taimed seda kätte ei saa) ja sealt edasi põhjavette.
Hea uudis: kevadiste väetamistega ma vähemalt Murumäe põllul leostumist ei märganud.
Veski põllul oli näha, et 8 cm ja 20 cm sügavusel asuvad sensorid reageerisid väetamistele sarnaselt – graafikud liikusid ühes taktis. Oskan siin vaid teoretiseerida, et vett oli mullas nii palju, et ka väetis liikus selle võrra kiiremini sügavamale ega jäänud juurte tsooni “pidama”.
Selge leostumise näide: Oonurme (25/26 talinisu)
Aga päriselt toitainete uhtumist alumistesse kihtidesse nägin ma väga selgelt Oonurme põllul (25/26 hooaeg).
Katsetuse mõttes laotasin pealt NPK väetise (16 kg N), kui taimed olid kolme lehe faasis. Toitainete graafik hakkas jõudsalt kasvama ja jõudis 8 cm peal väärtuseni 958.
Siis tuli üle 26 mm vihma ühe päevaga ja graafik kukkus 400 pügalat.
Tõenäoline põhjus:
- Suur vihmahulk juba liigniiskuse piiri peal olevale mullale.
- Muld ei suutnud toitaineid siduda.
- Madalad temperatuurid ja aeglane kasv.
- Puudus piisav taimestik, mis oleks lämmastiku kiiresti ära tarbinud.
Kust ma lootsin saada kokkuhoidu?
Põllumajanduses on ajad keerulised – vili maksab liiga vähe ja kulud on liiga kõrged. Taimekasvatuses moodustavad otsestest kuludest (väetis, taimekaitse, seeme) lõviosa väetised, seega on sealt saadav kokkuhoid majanduslikult väga oluline.
Lootsin mullasensoreid kasutada lämmastikväetamisel kokkuhoiu eesmärgil, aga 24/25 hooajal ei õnnestunud see päris nii nagu lootsin. Nägin küll toitainete jõudmist mulda ja nende tarbimist, kuid “ükskõik kui palju ma panin, see söödi ära”.
Kasu tuli hoopis järgneva kultuuriga. Varem sai enam-vähem arvutada, kui palju võiks pärast saagikoristust lämmastikku mullas olla, kuid nagu Oonurme näide näitab – toitained võivad ka kiiresti kaduda.
Proteiiniväetamine ja “liigne ring”
24/25 hooajal lisasin lipulehe faasis veel umbes 20 kg N, sest kõik märgid näitasid vägevat saaki ja toidunisu hinnalisa võrreldes söödanisuga tundus paljulubav.
Toitainete graafik ei tõusnud ega langenud 40 päeva. Kõigi eelduste järgi oli antud lämmastik justkui tarbitud. Kuid enne vilja küpsemist hakkas graafik taas tõusma ning sain aru, et viimane lämmastiku laotamine võis olla liiast.
Mis võis toimuda:
- Vähenenud taimede N-tarve.
- Hiline nitrifikatsioon.
- Orgaanilise N mineraliseerumine.
Proteiiniväetamiseks kasutasin YaraBela Axan 27+4S, kus ammoonium ja nitraatlämmastik on 50/50. Minu järeldus: osa aeglasemast (ammoonium) lämmastikust muutus nitraadiks ajaks, mil taimestik seda enam piisavalt ei tarbinud. Lisaks võis rolli mängida juurte lagunemine, mis andis graafikule väikese lisatõuke.
Praktiline otsus: lämmastiku polnud põhu lagundamiseks vaja
Õnneks see lämmastik pärast koristust kuhugi ei kadunud ning sain järgnevat kultuuri silmas pidades teha otsuse, et mul pole vajalik lämmastikväetist külvi alla lisada. Graafikut vaadates jõudis toitainete tase väetamiseelsele tasemele 24. detsembril 2025 – ehk otsus oli minu hinnangul õige.
Siinkohal rõhutan: mitteväetamine (eriti põhitoitainete puhul) ei ole kindlasti pikaajaliselt jätkusuutlik ning hooajad on väga erinevad. Oonurme põllu näitel kadus pealt antud lämmastik pärast suurt vihma ning ega ta enam tagasi ei tule.
Mullaanalüüsid näitavad, et fosfori ja kaaliumiga on hästi. Raskete aegade üleelamiseks “laenan mullalt” ja parematel aegadel panen tagasi. Kuna Murumäe põllul järgnes tritikale talinisule, siis rusikareegli järgi peaks lisama 10 kg/N ühe tonni saagi/põhu kohta, ehk minu puhul 50 kg/N kuid loobumise otsuse tegin siiski kerge südamega, sest põhu lagundamiseks ning tritikale stardiks olev lämmastik oli mullas olemas.
Millised funktsioonid on juurde tulnud, milline on tulevik, mis on selle mullajaama suurim puudus ja mida pean kõige tähtsamaks? Sellest juba järgmises, viimases postituses.
KKK: lämmastik mullas ja leostumise risk
Kui kiiresti muutub graanulväetise lämmastik taimedele kättesaadavaks?
Praktikas võib nähtav muutus sensori näidu põhjal tulla alles mitme päeva pärast. Minu kogemuses oli see umbes 5–6 päeva pärast laotamist, ka heades tingimustes.
Miks taimik ei muutu “24 tunniga” roheliseks?
Visuaalne rohelisemaks muutumine võib tulla temperatuurist, päikesest ja taimede kasvustardi algusest, mitte tingimata väetise kiirest omastamisest.
Millal on suurim leostumise oht?
Kui muld on juba liigniiske, tuleb korraga suur sademete hulk ning taimede kasv on aeglane (külm, väike biomass), siis suureneb risk, et lämmastik liigub juuretsoonist allapoole. Loe: suure tõenäosusega sügisel
