Statistikaameti andmetel oli Eesti keskmine brutopalk aastal 2012 887€ ning aastal 2023 tuleb see suurusjärku 1868€. Tõus 110%. Sai, mille põhiline komponent on nisujahu, maksis aastal 2012 0,44€, aastal 2024 maksab sama toode 0,95€. Tõus 110%. Miks need numbrid on kõnekad põllumajanduse kontekstis, selgub järgnevast kirjutisest.
Põllumehed kurdavad alati, et kas saak on liiga väike või hind liiga madal. Eriti halb on kui kokku satuvad madal hind ja väike saak ja väga harva juhtub, et saak on suur ning hind on kõrge.
Eestis on põllumajandusliku maad ca 1 miljon hektarit, mis võrreldes euroopa suurte vilja tootjatega (Ukraina 41 miljonit hektarit) ning loomulikult maailma mastaabis (India 160 miljonit hektarit) on see kaduvväike number ning seetõttu meie põud või ülihea aasta turgu ei mõjuta.
Viljad nagu nisu ja raps on börsil kaubeldavad asjad ja nagu turul ikka, määrab hinna pakkumise ja nõudluse vahekord või vähemalt nii peaks olema. Tõsi on see, et põud ning suured saagid suurtes viljakasvatuspiirkondades võivad vilja tonnihindu tõsta või langetada mitukümmend eurot, aga poliitilised raputused (Ukraina sõda) võivad vilja hinda tõsta sadu eurosid ja turgude paanika rahunemine samamoodi ka langetada.
Paljud põllumehed Eestis mäletavad aastat 2012, kui oli tõesti päris äge aasta, hinnad kõrged ja saak hea. Pärast seda on hinnad liikunud pigem allapoole, mõnede tõusude ja langustega, aga siiski pigem allpool 2012 hindu, kuniks 2022 alanud Ukraina sõjani. Toidunisu hinnad tõusid isegi kuni 400 euroni tonn ning raps liikus 1000 euro ringis tonni kohta. See oli anomaalia, millele ennustati pikka kestvust, aga tegelikult toimus päris suur kukkumine juba poole aasta jooksul pärast sõja algust.
Ja nüüd tulen tagasi selle juurde, miks põllumehed (ka kokkuostjate seminaride graafikud) nostalgitsevad 2012 aastas – kõik mäletavad seda kui väga head aastat ning tänasel päeval maksab vili sama palju kui 12 aastat tagasi ehk pole ju hullu midagi? Või siiski on? Millised asjad on läinud odavamaks võrreldes aastaga 2012? Tänasel päeval, maksab toidunisu ca 200€ tonn ja tõesti tundub see maagiline piir, kus võiks öelda, et tasub põllumajandusega tegeleda küll?
Teen nimekirja, mis asjad maksavad 2024. aastal rohkem kui 12 aastat tagasi:
- tööjõud
- masinad
- varuosad
- hooldus
- taimekaitsevahendid
- väetis
- põllumaa ostu- ja rendihind
- ehitus
- kütus
Ehk kõik peamised põllumajanduse sisendid maksavad rohkem kui 2012 aastal. Teeme lihtsa arvutuse, võtame globaalseks inflatsiooniks ca 3% aastas alates aastast 2012 ning vaatame palju peaks nisu maksma aastal 2024, et see oleks inflatsiooniga tasakaalus – tulemus on 285€/t. Ehk üle 40% kõrgem praegusest ja üldiselt võib öelda, et tootmiskulude kasv on olnud samas suurusjärgus või isegi suurem.
Kogenud põllumeestel on üldiselt kõhutunne, et mis võiks vili maksta, et tootmine tasuks ära – minu kõhutunne pakkus tänases seisus ca 250€/t+, aga 285€/t võtab pead vangutama. Muidugi jälgijad küsivad nüüd, et kuidas seda olukorda lahendada?
Börsi hinda mina muuta ei saa ja seega on mul kaks võimalust – toota rohkem või toota odavamalt, ideaalis seda mõlemat korraga.
Paraku on rohkem tootmine kolmveerandi ulatuses ilmataadi teha.
Toon siinkohal välja Statistikaameti andmed, mis näitavad talinisu (põhiline rahakultuur) saagikust aastate lõikes. Saagikus on liikunud üles alla, aga üldiselt oleme jäänud sarnasele tasemele nagu aastal 2012. 🤦 Tänasel päeval kulub ühel hektaril talinisu tootmiseks 1000€, 12 aastat tagasi 700€. Tasuvus-saagikus täna on 5 t/ha, 12 aastat tagasi 3,5 t/ha. Kõrvutame statistikaga, kumba saagikust on meil läbi aastate olnud lihtsam saavutada?!
Odavamalt tootmine on ahvatlev variant, aga siiski on kõigil põllumeestel mingisugused püsikulud, mille peab nii või teisiti tasa saama ja kui sa põldudesse üldse ei panusta, siis võib saak nii väike olla, et lõpetad ikka miinusega või teed oma kallimale varale, mullale, karuteene, mille negatiivseid tulemusi tunned mitu aastat tagantjärgi.
Sellepärast ma hetkel panustangi näiteks vahekultuuride kasvatamisse, mis võiks tuua madalamad kulud väetisele ja muutma mullad põuakindlamaks. Paraku on see pikk protsess, mille tulemusi näen alles aastate pärast.
Paljud küsiksid selle peale, et aga te ju saate toetusi?! Tõsi, põllumajandustoetused suurenesid järk-järgult kuni aastani 2022, 2023. aastal algas uus toetuste periood ning ümberkorraldused ja uued meetmed tõid tootjatele toetuste 30% alanemise ehk langesime tagasi 2019. aasta tasemele. Toetuste eesmärk on hoida vilja hind mõistlikul tasemel, et võimalikult laial inimestel hulgal oleks juurdepääs toidule. Tänaseks võib tõesti öelda, et toetused (turgude paanika puudus) on hoidnud teravilja hindasid madalamal, aga poes me seda mõistlikust ei näe. “Mõistlikku” hinda tunnevad vaid põllumehed, kelle kasumimarginaal on nüüdseks olematu või lausa miinuspoolel.
Kas ma kurdan liiga palju? Kuidagi ei tahaks kurta 😀 Pigem võiks olla see väike sissevaade põllumajandusega mitte kursis olevale inimesele, et mis meil siin sektoris toimub ning miks kolleegid Euroopas protestivad. Hiljuti tuldi välja mõttega, et MES võiks pakkuda pikemaajalisi laene käibevahendite nappuse leevendamiseks, aga mina näen seda kui jaanilõkke kustutamist kõrremahlaga – madalate viljahindade jätkumisel toimub miinuse tootmine endiselt edasi. Mõni hea saagiaasta võib meid aidata uuesti plusspoolele, aga see ei lahenda tootmiskulude pideva kasvu probleemi.
