Minul loomapidamist ei ole ja seega on mineraalväetis minu ainuke taimetoitainete allikas. “Northern Roots” foorumi muljed lugedes peaks olema võimalik ka see, et taim saab vajaminevad toitained ka mullas olevast varust (mulla lähtekivimist?!) ning juurde polegi vaja midagi panna. Kas mina jõuan sellise taastava põllumajanduse “lõpubossini”? Võib-olla kunagi, aga mitte see aasta ega järgmine ja arvatavasti ka mitte ülejärgmisel aastal. 2024.aasta igatahes möödub veel mineraalseid väetiseid laotades.
Kuidas valin mina omale väetiseid ja kuidas olla kuluefektiivne?
Kõik saab alguse taimetoitainete vajadusest. Erinevad kultuurid vajavad erinevas hulgas toitaineid erinevate saagitasemete juures. 4t nisusaagi jaoks ei ole vajalik nii palju väetada kui 7t jaoks, lihtne 😀.
Selleks, et teada kui palju mul on vaja väetist oma soovitud saagi taseme juures kasutada, olen koostanud Exceli tabeli, kus sisestades kultuuri ja soovitud saagitaseme(kasutan Väetamise ABC tabeleid), saan teada kui palju mul miskit vaja on ning siis ma asun seda “tühja kesta” täitma.
Kõigepealt proovin võimalikult efektiivselt ära täita fosfori (P) ja kaaliumi (K) vajaduse. Selleks olen tabelisse lisanud ka väetisetarnija poolt müüdavad väetised ja nende hinnad. Väetised on erinevate toitainete sisaldustega ning erinevaid väetiseid kultuuri ja saagitasemega sobitades leian kõige kuluefektiivsema lahenduse. Siin ei kehti alati arusaam, et odavam väetis on kõige parem. Võib juhtuda ka nii, et kõige kallima väetise toitainete vahekord on põhimõtteliselt ideaalne kasvatavale kultuurile ning selle kasutusnorm tuleb oluliselt madalam kui “odaval” väetisel ning kokkuvõttes võidad kallimat väetist kasutades hoopis raha.
Lämmastikväetistega seoses on olnud palju juttu ja ka tehtud katseid, et koos väävliga on lämmastiku kasutus kultuuridel efektiivsem. Ka mina olen läbi aastate kasutanud pigem väävliga lämmastikväetisi, aga sellel aastal otsustasin teisiti. Miks? Aga loomulikult raha… Kasutan lämmastiku väävliga vaid kultuuridel, millel on suurem väävlivajadus ehk taliraps ja talinisu. Teistel kultuuridel ehk otradel ning kaeral kasutan puhast lämmastikväetist. Usun, et nendel kultuuridel on lämmastiku nagunii pigem vähem vaja ja väävlist on neil üsna ükskõik. Jälgin siiski, et ammoonium- (aeglane) ning nitraatlämmastiku (kiire) osakaal oleks võrdne, selline kiire-aeglase kombinatsioon toob stabiilsema tulemuse erinevatest ilmastikutingimustes
